2016 aasta kokkuvõte

    Siiani on läinud üldjoontes väga hästi. Kõik planeeritud trennid on ära tehtud 🙂 Haige ei ole olnud, vigastusi ei ole olnud. Kihk trenni teha on suur ja peab ennast natuke tagasi hoidma, et taastumisaega ka oleks. Täielik narkots on see trenn. Ükspäev hommikul trenni ei jõudnud minna ja pidin seda tegema õhtul, aga kuna õhtuni oli aega, siis peale lõunat hakkasid käed ja jalad vastu lauda erinevaid rütme toksima ja muidu selline tunne oli, et midagi on täiega puudu. Hiljem tegin trenni ära ja rahu oli südames.

    Veebruarist kuni septembri lõpuni (8 kuud) läbisin rattaga maastikul 62.54 tundi(1029 km) ja maanteel 95 tundi(2228 km).
    Veloergomeetril väntasin kokku 19.3 tundi.
    Jõusaalis käisin 33 tundi.
    Lisaks veel jooksmist, matkamist ja muid alasid. Kõik 8 kuu trennid ja võistlused kokku 236.15 tundi.

    Pulsitsoonid:

    Zone 5 7% 15:00
    Zone 4 8% 19:09
    Zone 3 13% 29:10
    Zone 2 38% 86:37

    Zone 1 29% 66:35

    Võistlustest:
    Kuni juuli alguseni ma maadlesin tegelikult krampidega, kus ca poole sõidu ajal hakkasid mõlemad reied krampi minema. Proovisin, et äkki nädal enne võistlust iga päev 1.5 liitrit Vytautast sisse ajada muudab midagi. Kahjuks ei muutnud. Mõtlesin veel võimalikele variantidele, mida ma saaks muuta. Üks asi, mis tundub, et võis olla üheks peapõhjuseks krampide tekkeks oli vee tarbimine maratoni ajal, millega ma veits koonerdasin, et TP-des aega mitte kulutada veepudeli täitmisele 😉 Lisaks hakkasin magneesiumi korrapärasemalt võtma. Nüüd enam ei ole krampidega probleeme olnud ja päris tore on 🙂 Rahvas muidu räägib, et trenni on vaja teha, siis lähevad krambid ka ära. Eks trenni on ka tehtud.

    Salamisi võtsin omale selle hooaja eesmärgiks TOP200 sisse jõuda ja enne viimast A kategooria võistlust septembris tundus see täiesti reaalne, kuna hooaja esimesel A kat võistlusel juulis sõitsin välja koha 256 (39.3% kaotust võitjale), augustis B kat võistlusel sõitsin välja koha 237 (36.5% kaotust võitjale), kuid viimane, hooaja kõige tähtsam võistlus läks peeti. 15 kilomeetril panin teiste tuules sõites mingi juurika otsas känsa maha, väänasin käbe lenksu sirgeks ja panin lenksult lahti tulnud kella käe peale ja kütsin edasi. Teine litakas tuli kuskil ca 30ndal kilomeetril, kus sõitsin tagajooksu kaheksasse mingi kivi otsa ja kumm käis kahest kohast vastu raami. Aga nui neljaks ma kangutasin lõpuni ära. Räigelt raske oli, kuid ikkagi ma sõitsin katkise rattaga 3% parema tulemuse, kui hooaja alguses esimesel võistlusel 😉 TOP200 sisse pääsemiseks oleks pidanud sõitma välja 23 km/h keskmist kiirust. Esimese 30km keskmine kiirus oli mul 23.8km/h, seega oleks võibolla ära tulnud aga noh, ei tea. Pinge jääb üles 😉

    Kaotusprotsendid HEEC võistlustel olid sellised:
    14.05 Vooremäe – 53.6% (lihtsalt nõrk)
    04.06 Lähte – 44.2% (lihtsalt nõrk)
    02.06 Raplamaa – 63.3% (krambid)
    23.07 Põleva kivi rattamaraton – 39.3% – A kat (siin tuli ka hooaja kõrgeim pulss 194 bpm, sõidu keskmine oli 173 bpm)
    13.08 Valgehobusemäe rattamaraton – 39.7%
    27.08 Jõulumäe rattamaraton – 36.5%
    10.09 Kalevipoja rattamaraton – 50.6% – A kat

    Tugevad küljed:
    Kohad, kus ma tundsin ennast tugevalt olid kivid, juurikad, tõusud ja laskumised. XCO kraam põhimõtteliselt. Mäletan Jõulumäe võistlust, kus oli päris palju juurikaid ja tõusu. Ühel tõusul mingid inimesed ukerdasid tasakesi tõusul, ma tulin tagant jalas selline hüperpurakas, et ei suutnud ise ka uskuda. Panin niimodi mööda ja mäe otsas veel gaasi juurde. Võimas. Mulle tundub, et ma suudan kogu võistluse sõita suhteliselt ühtlaselt, et lõpus olen küll laip aga mõistus suudab jalgadesse ikka veel niipalju elektrit süstida, et tempo ei lange. Kolmapäevakutel sama, kõik ringid on peaaegu sama ajaga. Loogiliselt võttes peaks olema alguses ju värskem 🙂

    Nõrgad küljed:
    Ma arvan, et hetkel on mu kõige nõrgemaks küljeks sirge tee, kus pundid libisevad lihtsalt käest ära. Metsas olen ma teistest kiirem aga kruusasirgel lähevad need uuesti mööda, kellest ma metsas mööda sõitsin. Siin võib olla ka muidugi küsimus rattas ehk 29erid versus minu 14kg roomikutega 26er 🙂  Järgmiseks hooajaks elimineerin selle teguri ära.
    Üks asi veel. Mul on võistlusärevus sees enne võistlust, pulss tiksub 100-110 vahel, ma ei tea, kas see võiks mingi piiraja olla. Äkki peaks oma mõtteid teistmoodi koondama stardijoonel või lihtsalt rohkem võistlema.

    Väikesed tähelepanekud:
    – Kui ma veebruaris alustasin, siis voodis hommikune pulss oli 57. Nüüd ükspäev vaatasin hommikul õues ratta kõrval seistes oli pulss 49.
    – Keskmine kiirus II pulsitsoonis sõites samadel radadel, sama rattaga, samades seadetes on tõusnud ca 3 km/h.
    – Hooaja madalaim kehakaal oli 69kg, mis peale Ameerika reisi juuni lõpus muutus 71.5 peale 😀 Johhaidii, kus sai õgitud. Aga trenni tegemata ei jätnud. Ja sinna samma kanti oma kaaluga ma olen jäänud kuni praeguseni. Visuaalselt paksemaks pole läinud. Eks see pekk seal maksa vahel ennast kuskil peidab. Ma ei ole kaloraazi päeva normist madalamaks tõmmanud ka, kuna võistlushooaeg täies hoos.
    – Mida paremaks läks vorm, seda rohkem hakkas tunduma, et mu ratas on ilge ront(mida ta tegelikult ka on).
    – 90rpm kadents on mu jalale kuidagi jõle aeglane, 100rpm on päris mugav ja keha ei vänderda.
    – Kui varem peale tõusu jäin mäe otsas vaikselt tiksuma ja ennast koguma, siis nüüd on jõudu mäe otsas gaasi juurde panna.
    – Kõrge pulsiga saab päris pikalt sõita nii, et väga hingeldama ei aja. Ühel kolmapäevakul oli mu 1h pika võistluse keskmine pulss 178 bpm.
    – Kusjuures, kui päev enne võistlust lasta tekkida tühja kõhu tunne mingiks ajaks ja siis süüa kõht täis, mõjutab see järgmise päeva sooritust. Näiteks selle tagajärjel hakkas mul pistma ja üldse ei olnud jalgades korralikult jõudu. Ehk, päev varem tuleb korralikult toituda, eksole.

    Hooaja lõpu koormustesti anareoobse läve võimsus oli 226w, mis teeb 3,1 w/kg kohta ja Maksimaalne võimekus 315w, mis teeb 4,4 w/kg kohta.

    See hooaeg oli nagu üks suur ettevalmistus ja õppehooaeg, kus nüüd hakkab alles päris trenn ja võistlused. Ma ootan järgmist hooaega põnevusega, kuna seekord ma saan ettevalmistusega kõvasti varem pihta hakata. Ja loomulikult korraliku võistlusratta olemasolu võiks järgmise hooajale suurt hoogu juurde anda.

    Lisaks lähen 2017 hooaja ettevalmistusel pulsiga treenimise pealt üle võimsuse järgi treenimise peale, sest pulsi järgi treenimine on ebamäärane, kuna pulss kõigub vastavalt väsimusele ja millele kõigele veel. Mis aga nii ei tee on vatid, vatid on alati samad. Kahtlus on, et ma tegingi liiga intensiivselt trenni pulsi järgi. Pulss oli madal ja ma kangutasin liiga palju vatte ning jalad ei saanud õiget koormust, et positiivseid muutusi kiiremini kaasa tuua.

    Väike lootus on, et äkki saan TOP100 sisse jõudmise eesmärgi järgmisel hooajal täidetud, kuid ei saa kindel olla. Kõik oleneb, palju vatte kilogrammi kohta juurde tuleb sellel hooajal. Igaljuhul hakkab tasapisi mitteoluliseks muutuma TOP100 eesmärk, kuna ega sellega asi ei lõppe. Siis hakkab alles tõsine töö 🙂

    Järgmisel aastal metsas nääme!