Vahekokkuvõte

    Olen blogipidamise ikka korralikult unarusse jätnud. Töö ja trenn + muud asjad on aja täiesti ära söönud. Küll aga on vahepeal päris mitu Estonian Cupi etappi mööda läinud ja nädalavahetusel ootab ees viimane etapp ehk Jõulumäe rattamaraton. Juhtumisi on see ka mul A kategooria võistlus ja juhtumisi ka see selle sarja üks ägedamaid radu, kui võtta arvesse eelmise aasta rada. Lahe rada on siis, kui see on tehniline ja see tähendab ka, et tehnilise raja peal ma olen tegijam.

    Ja järgmine aasta saab olema veel eriti khuul, sest siin ühed tegijad on otsustanud luua Eesti oma XCO sarja. Kodukas – xco.ee. Tegu on olümpiakrossiga, mille märksõnaks on tehnilised ja füüsiliselt väga nõudlikud rajad. Kui nüüd päris aus olla, siis ma suunan järgmine aasta oma põhifookuse sinna, kuna see kraam on mulle hingelähedasem, kui rattamaratonid. Lihtne rattasõit pole minu teema. Räigelt raske ja huvitav peab olema, siis on õige.

    Eesmärkidest:
    Vahepeal juuli kuus tegin oma “suure” eesmärgi Estonian Cup rattamaratonide sarja TOP100 sisse jõuda ära. Kohaks sain 77 ja krampe polnud. Tõenäoliselt oleks ilma krampideta see varem ära tulnud, kuna krampidega olid mu kohad kõik 110 kandis. Aga XCO sarjast tegelt ei oska midagi oodata, kuna pole õrna aimugi, mis on tase ja kui palju tuleb võistlejaid. Aga noh, esialgu TOP10 võiks ju täitsa tore olla.

    Muu loba:
    Kõige lahedam on see, kui vorm on juba suhteliselt adekvaatne ja sõidad nende tüüpidega samas tempos, kellest varem arvasid, et nad on ikka kõvad vennad. 1.5 aastat tagasi ma nii mõtlesin 😀 Mõtlesin, et kui suudaks nende vendadega sammu pidada, siis oleks ikka kõva küll. Aga tegelt on lugu selline, et see on alles algus ja need vennad on tegelikult okei vormis ning seal ei olegi midagi erilist. Reaalselt on võimalik nii palju tugevam olla, et see on lihtsalt ulme. Hetkel mulle tundub, et EC-l TOP25 võiks juba sellise arvestatava vormiga vennnad olla. Hetkel me ei räägi veel üldse maailma tasemest. Me räägime Eesti tasemest 🙂 Tore on mõelda, kuid sinna etteotsa viib üks salapärane tee, kus ei piisa ainult natuke rattaga sõitmisest. Tuleb läheneda väga spetsiifiliselt ja väheste vigadega.

    See hooaeg ma panin veits pange küll trenniga. Juunikuus jäi areng veidi toppama, või noh, liikus edasi hästi aeglaselt paari wati kaupa ja aru sain ma sellest alles augusti alguses/juuli lõpus. Trainingpeaksi numbrite järgi oli tegelt kõik täesti ok, kuid enesetunde järgi ma ütleks, et ma tegin klassikalise vea, kus mu rasked trennid ei olnud piisavalt rasked ja kerged trennid piisavalt kerged. Rasked trennid ei olnud piisavalt rasked, kuna mu jalad olid väsinud ja kerged trennid olid liiga rasked 😀 Korralik jama. Nüüd jälle targem ja katsuks saada järgmise hooaja alguseks jalgadesse jõudu FTP numbriga üle 4w/kg. Hetkel ma olen kuskil 3.8w/kg.

    Aga Jõulumäe rattamaraton on tulekul ning ma teen mitmeid asju, et krampe eemal hoida. Hommikuti määrin magneesiumspreiga(magneesium kloriid põmst) jalad üle. Õhtul joon magneesiumtsitraadipulbrit segatuna veega, masseerin aparaadiga jalalihased üle ning hobusekreem ööseks peale. Lisaks muidugi hommikuti peale trenni venitused.

    Niiet, anname tuld.

    Leave a Reply

    Your email address will not be published. Required fields are marked *