See sõit oli kõige haigem sõit üldse, mida ma kunagi sõitnud olen. Aga võtame algusest. Hommikul ei olnud ilmal ju üldse häda. Ilmateade lubas küll lörtsi, vihma ja tugevat tuult, aga ma ei tea, kas te oma peas kujutasite ette, et asi ikka nii hulluks läheb. Mina igaljuhul ei kujutanud. Mõtlesin, et tuleb suht halb ilm ja ilmselt peab veidi kannatama, kuid ei midagi katastroofilist. Mida lähemale Kolgakülale jõudsin, seda rohkem hakkas mu peas kannatusseieri hoiatusseier ülespoole tõusma. Kohapeal olles ilm keris ja keris tuure veel ülespoole. Istusin autos, tuul nügis, aknad olid udused, õue väga minna ei tahtnud, aga stardimaterjalid oli vaja ju ära tuua rääkimata sellest, et tegelt pidi sõitma ju ka minema 😀 Tõin materjalid, käisin rohelises kastis ka ära ning vahepeal tuli Gert Jõeäär vastu. Ma lihtsalt jalutasin mööda, midagi ei öelnud, sest ma tegelt ju ei tunne teda.
Läksin autosse tagasi ning tõdesin veelkord, et uskumatult pees on see ilm ikka (aga tegelt läks veel hullemaks). Egas midagi, sportlashing ei luba siin väga palju jaurata. Ratas vaja valmis sättida ja siis sooja teha enne stardipauku. Sooja tehes hakkas isegi täitsa soe, aga kuna Kolgakülas lagendiku peal mäe otsas sadas seda pläga horisontaalis koos 10 m/s tuulega, siis stardikoridoris olin ma juba üleni läbimärg ning vaikselt juba paar värinat käis kehast üle. Ma sättisin nii, et laekusin stardikoridori ca 5 mintsi enne starti, siis jõuab mingi soe sees säilida. Vahepeal Margus Tenslind, Jõelähtme Rattaklubist, koputas õlale, tõdesime kehva ilma ja ega muud polnudki. Margus tundus ka juba läbimärg olevat.
Käis siis litakas ära, gaas põhja ning 500 meetri pärast jõudsime kruusateele, kus viskas eesolevate ratturite (võimalik, et ka taga olevate ratturite) rataste alt niimodi muda näkku, et ma ei jõudnud silmi ära pilgutada, et muda silmadest ära saada. Kui ühel hetkel mingist metsatukast sisse sõitsime ja kellegagi paar sõna vahetasin, siis üllatuseks selgus, et mu ülemine huul oli ära jäätunud muda ja tuule koosmõjul. Pidin ainult alumist huult kasutama rääkimisel. Ma ei tea, kas mul on mingi etteulatuv ülahuul, et see niimodi kogu külma endasse tõmbas. Aga see polnudki kõige hullem, sest umbes poole sõidu pealt hakkasid näpud tundetuks muutuma seal läbimärgade kinnaste sees. Raputasin ja liigutasin neid niipalju kui sain, kuid lõpuks olid need ikkagi täiesti tuimad tükid ning mõtlesin endamisi, et mis värvi näpud on, kui ma kindad käest ära võtan sõidu lõpus. Ja kuidas sa siis sõidu pooleli jätad, ei jäta ju. Kannatad ikka lõpuni. Enne ühte laskumist hakkasin näppu pidurilingile panema, kuid pidin silmadega üle vaatama, kas näpp ikka on lingi peal, sest ei tundnud midagi. Mingil hetkel umbes poolepeal panime mingite tüüpidega läbikülmunutena märgist mööda ja sõitsime ca 500m valesti ja siis 500m tagasi, et uuesti rajale saada. Peale seda ma võtsin hoo veits maha, sest mulle tundus, et kiiresti sõites on külmem, kui aeglasemalt sõites. Sellest hetkest alates hakkas kogu asi tunduma pigem ellujäämisvõistlusena, sest oluline ei olnud enam lõppkoht protokollis, vaid see et saaks kuidagi lõpuni sõidetud.

Eredamad hetked sõidul olid ühest tüübist, kes pani kurvis känsa ja rullus mingist nõlvast alla nagu filmis. Ma siis küsisin oma jäätunud huulega, et kas kõik on korras. Ei teagi, kas ta sai ikka aru, mis ma küsisin, ta midagi ei vastanud küll. Lõpupoole tuli Marguse selg vastu, võtsin viimase energiavaru kokku ning panin alahuulde ja küsisin Marguselt: “Kaf oma nappe tõnned?” Margus vastu: “Ei tunne.” Seejärel ütlesin: “Hama hiin, ma ei unne oma õlahuult ka,” ja sõtkusin edasi.

Ja mingil hetkel ongi lõputõus käes enne finišit. Painutan ennast sealt veel üles, viimane sirge ja läbi ja käbe autosse ja auto tööle. Ise üleni mudane, unustasin mingi kile kaasa võtta, mida auto istmele panna (tegelt mõtlesin kodus pigem, et nii hull see ilm ikka ju tule, et riideid vahetada ei saa auto kõrval). Läksin istusin mudasena kõrvalistmele, võtsin kindad käest ära, huhh, roosad on õnneks, aga ülipaistes nagu mingid viinerid. Ja siis hakkas julm põrguvalu näppudes. Istusin siis seal toetades käsi põlvedele, näpud räigelt valutasid, märjad riided seljas, sooja ei tule piisavalt, hakkan vaikselt ülekere värisema ja mõtlen, et kaua see näppude valu kestab. Korraks oli tunne, et ma hakkan Hulkiks muutuma. 10 mintsi möödas ja siis alles hakkas näpuvalu järgi andma, kuid keha värinad läksid aina suuremaks. Päris hull, pole midagi sellist varem kogenud. Lõpuks, kui näpud hakkasid tasapisi liikuma, haarasin jope, viskasin juhiistmele ning hüppasin rooli ja panin Vanakülla venna juurde ajama, et saaks kuuma teed ja kuuma dušši alla. Hea, et mul veel talvekummid all olid, sest selleks hetkeks oli väljas täielik talv ning põllul massiivne mudamülgas. Sain omal jõul tulema. Ja nii ma värisedes sinna Vanakülla sõitsin. Teekruusist kinni hoides värisesin natuke nagu Youtube’i videodes olevad überpohmakaga tüübid. Kokkuvõtteks võib öelda, et väga lahe kogemus, aga midagi sellist enam kogeda ei taha 😀 Olgem ausad, tegelikult oli see täielik piin, kui oma näppe arvestada. Aga see sõit oleks võinud olla võibolla nauditav korraliku riietusega, mida mul veel pole 🙂

Loodame, et järgmisel sõidul sama ilm ei ole. Kui on, siis midagi pole teha, peab ikka läbi sõitma. Punktid peab tiimile ikka ära tooma 😀

Distants: 51km
Aeg: 02:51:16 (võitja aeg: 02:07:19)
Kaotusprotsent võitjale: 34.6%
Lõppkoht protokollis: 139/390st