Kui nüüd hooaeg lõppenud on, siis kirjutaks paar sõna ka viimasest võistlusest, kuhu oli ka mu vormi tipp ajastatud, kus oli mul kõige jörmim vajutamise jalg sellel hooajal. Enesetunne oli suurepärane ja terve nädal ettevalmistust võistluseks läks väga hästi. Krampidega olin saanud ühelepoole ja kõik hooaja tarkused installeeritud. Selleks võistluseks kutsusin kaasa ka oma ekstreemspordihinge vend Hillari, kelle ülesandeks oli sõita TPdesse, et seal mulle täis joogipudeleid anda, et veepudeli täitmisele aega ei kuluks. Muidugi üks asi oli natuke kahtlane ja selleks oli mu tagajooks, millelt puudus 1 kodar. Päev varem ostsin mõned uued kodarad, et tühi auk ära täita ja mõned kõveramad ära vahetada, kuid lõpuks selgus, et oleks pidanud uued niplid ka võtma, sest need ei ühildunud vanadega. Tagantjärele tarkus. Igaljuhul ma ei viitsinud linna enam sõita, pingutasin jooksu enam-vähem sirgeks ja jätsin asja nii, sest ma olin juba mõned nädalad katkise jooksuga sõitnud ja kõik toimis, et miks ta nüüd ei peaks toimima.

Läksin 15 mintsi varem starti ja üllatuseks selgus, et mu stardigrupp nr 5 oli juba peaaegu täis ja rahvast tuli veel juurde, vahepeal surusime ennast ikka edasi aga ei teagi, kas kõik ikka mahtusid ära. Jõle väiksed stardikoridorid olid. Starti oodates oli ärevus sees nagu ikka, kuna täpselt ei tea ju kuidas jalg vastu peab. Üllatuseks selgus, et nii julmalt ei kangutatudki alguses, sain ise veits möödumisi teha. Hoog oli hea ja noppisin kohti, kuni jõudsin endaga samatugevate gruppi, kuni metsavahel tuules sõites tõmbasin mingi juurika otsa paraja maoka. Tõusin kähku püsti, väänasin lenksu enam-vähem sirgeks ja panin lenksu pealt lahti tulnud kella käe peale ning kütsin edasi. Ilgelt sitt on ikka uuesti neid inimesi püüdma hakata aga mingil hetkel sain ma nad kätte, kuni 30ndal kilomeetril mingi kivi tagajooksu kõveraks tõmbas ja kumm käis kahest kohast vastu raami, hah. Oleks vist pidanud need niplid ikka linnast tooma 😀 Noh, ja edasi läks nii, et otsustasin ikkagi lõpuni ära sõita ja mingid punktid võtta. Aga ikka juberaske oli. Terve rattaga on ikka päris lihtne sõita. Lõpetasin kohaga 382 ja pidin leppima lihtsalt tarkusega, et targem oleks ikka terve rattaga hooaja kõige tähtsamale võistlusele minna 😀 Finišisse jõudes vaatasin, et kumm oli korralikud lohud raami sisse sulatanud. Kui oleks olnud karbonraam, poleks sellist sõitu teha tohtinud 🙂 Aga põnev on see, et selle sõidu ma sõitsin 3% kiiremini, kui oma selle hooaja esimese sõidu. Kaardi pealt on ilusti näha, kus pool sõitu on täiesti punases, kus arvestades keskmist kiirust, liikusin ma ilmselt kohtadel 170, 180.

Distants: 67km
Minu aeg: 3.22.11 (võitja aeg: 2.14.10)
Tõusu kokku: 423m
Kadents: 87rpm
Keskmine kiirus: 19.4km/h
Keskmine pulss/max pulss: 164/186
Lõpetajaid: 480
Minu lõppkoht: 380

Hooaja kaotusprotsendid:
14.05 Vooremäe – 53.6% (lihtsalt nõrk)
04.06 Lähte – 44.2% (lihtsalt nõrk)
02.06 Raplamaa – 63.3% (krambid)
23.07 Põleva kivi rattamaraton – 39.3%
13.08 Valgehobusemäe rattamaraton – 39.7%
27.08 Jõulumäe rattamaraton – 36.5%
10.09 Kalevipoja rattamaraton – 50.6%